Hea õlle konkreetset definitsiooni ei ole olemas. Loomulikult ei tohi õlu olla riknenud, hapnenud, liisunud, soojuse või päikese käes seisnud. Kuid ka riknemata õlu ei pruugi olla veel hea. Õlu võib olla riknemata, kuid kehv: vesine, lameda, ilmetu maitsega, pikema järelmaitseta. Tuleb ka märkida, et hele õlu ei tähenda iseenesest veel head õlut, kuna esiteks võib õlu olla värske, kuid kehv, teiseks võib mitme või mitmekümne aasta pikkune laagerdumine pudelis rikkuda mõne õllesordi maitseomadusi või seda lausa kahjustada.

Õlle omadused – ühe õlle jaoks tähistab see sõnapaar head ja tugevat õlut, teise jaoks aga rikutust ja halba kvaliteeti. Tugev, isuäratav humala aroom ja värske kibedus on kohustuslikud pilsnerite ja IPA’de juures, kuid ei sobi Dortmunder-õllesse. Kuiv hapusus on Berliner Weisse ja kaua laagerdunud lambic’u eritunnus, kuid paljudes teistes õlledes tähendaks see raiskuläinud õllelaari. Rikas humalaline puuviljalisus on väga tervitatav Inglise ale’ides või õlles Barley wine, kuid seda ei tohi olla pilsnerites. Mõnele õllele on tähtis läbipaistvus, teistele aga hägusus. Seega võtame vaatluse alla vaid mõne põhikriteeriumi, millele tuleks õlle hindamisel tähelepanu pöörata.

Sobiv temperatuur

 

Jälgides, kuidas käituvad süsihappegaasi mullikesed õlleklaasis, saab kindlaks teha, kas õlut hoiti sobiva temperatuuri juures. Kui õlu kuumenes hoidmise ajal üle, hakkab see vahutama, kuna mullikeste eraldumine on väga tormiline. Kui aga õlut hoiti liiga külmas, siis mullikesed küll kerkivad üles, kuid väga raskelt ja väikses koguses, kuna õlles on muutunud valkude struktuur.

 

Õlut soovitatakse hoida jahedas kohas, kaitsta otsese päikesevalguse ja soojaallikate eest. Laagerdumiseks ja lihtsalt õlle säilitamiseks sobivad temperatuurid on erinevad. Enamikule õllesortidele sobiv temperatuur on 10–12 kraadi, erinedes veidi konkreetsete õllesortide puhul. Säilitamistemperatuur peaks olema sama mis õlle serveerimistemperatuur. Seega peaks kangemaid õllesid nagu barley wine, trappist ja tumedaid ale’e serveerima temperatuuril 12–15 kraadi. Enamik ale’e (bitter, IPA, dobbelbock, lambic, stout jt) sobivad serveerimiseks keldritemperatuuril (10–12 kraadi). Kergema õlle sordid, nagu laagrid, pilsnerid ja nisuõlled, võib jahutada 7–10 kraadini. Enamasti serveeritakse rohkemate kraadidega õlu soojemana, kergemad õlled aga rohkem jahutatuna.

 

Puhas klaas

 

Õlleklaas peab olema külm. Seda võib hoida toatemperatuuril, kuid liiga soe klaas soojendab üles ka õlle. Liiga külm õlleklaas ei ole samuti hea, kuna mõned väga külma õlle maitse- ja aroomiomadused võivad nõrgemaks muutuda.

 

Mullikeste käitumise järgi klaasis saab kindlaks teha, kas teile toodud õlu on serveeritud puhtas õlleklaasis – kui mullid kleepuvad õlleklaasi seintele, on see tõenäoliselt kaetud rasvakilega. Väikseimadki mustuseosakesed võivad õlle maitse rikkuda.

 

Kõrvalised lõhnad ja maitsed

 

Pruulikodades peab olema tagatud vajalik jahedus, süsteemides ei tohi olla mingit kontakti hapnikuga ja loomulikult peab kõik olema steriilne. Kuid isegi kõigi nende nõuete järgmisel võib õlle rikkuda korduvalt kasutatav ja valesti säilitatud pärm. Veel üks võimalik saasteallikas on õlle lisandid. Õlletootmise protsessi sattunud bakterid võivad luua kõrvalisi lõhnu ja maitseid. Nimetame mõnda, millele tuleks kindlasti tähelepanu pöörata. Kõike on võimalik taluda väikestes kogustes, kuid liiga palju imelikku annab tunnistust sellest, et midagi on läinud valesti.

 

Hakake muretsema, kui tunnete maitses või aroomis palderjani, väga tugevat hapusust, magusust või soolasust. Murettekitavad lõhnad – vesiniksulfiidi, paberi, metalli lõhn.

Diatsetüül (ingl k diacetyl) – kääritamise ajal tekkiv loomulik aine. Seda tajutakse ja kirjeldatakse kui või ja iirise maitset õlles. Mingi tasemeni teatud õllesortides talutav, kuid mõnes õlles (nt laagriõlledes) ebasoovitav. Diatsetüüli domineerimine annab märku õlle keetmise kehvast tehnikast, samuti võib see tähendada bakteriaalset saastumist.

Dimetüülsulfiidid (DMS, ingl k dimethyl sulfides) meenutavad keedetud juurviljade (kapsa, maisi) maitset. Nagu diatsetüül ale’ides, nii on diametüülsulfiidi tavaliselt kergetes laagriõlledes. Teistes õlledes on DMS’i maitse puuduseks ja võib olla tekkinud kehva keetmispraktika või bakteriaalse saaste tõttu.

Estrid (ingl k ester) – loomulikud keemilised ühendid, mis lisavad õllele puuvilja- ja vürtsise maitse ja aroomi. Võivad meenutada banaane, pirne, õunu. Kuigi see aroomi oluline komponent on olemas eranditult kõigis õlledes, on see väga suurtes kogustes käsitletav kui sobimatu kõrvalaroom.

 

Seega kui mingid maitse või välimuse nüansid tekitavad teis kahtlust, ärge häbenege paluda teist õlleklaasi.